Segregatsioon

Segregatsiooniks nimetatakse inimgeograafias teatud rahvastikurühmade eraldatust ülejäänud rahvastikust, kus alarühmade liikmed on võrreldes ülejäänud rahvastikuga ruumis ebaühtlaselt jaotunud. Geograafiline segregatsioon uurib rahvastikurühmade ebaühtlast paiknemist linnaruumis (näiteks rassiline segregatsioon). Sotsiaalgeograafias eristatakse etnilist ja sotsiaalmajanduslikku segregatsiooni ning nende mõõtmiseks kasutatakse mitmesuguseid indekseid (näiteks dissimilaarsuse indeks).

Suur segregatsiooni määr märgib tugevat rahvastikurühmade eraldatust, ja vastupidi, väike segregatsioon tähendab madalat ruumilist ebavõrdsust.

Ruumilisel segregatsioonil eristatakse viit mõõdet: ühtlus, kokkupuutuvus, koonduvus, tsentralisatsioon ja klasterdumine.

Segregatsiooniindeksid

Segregatsiooniindeksid mõõdavad, mis määral on mingi tunnuse järgi eri gruppidesse kuuluvad isikud (näiteks vähemusliikmed) ruumis grupeerunud. Indeksid on tihedalt seotud segregatsiooni mõõdetega.

Segregatsiooni dimensioone mõõtvad indeksid mõõdete kaupa:

• ühtluse indeksid: dissimilaarsuse indeks, Gini indeks, entroopia või informatsiooni indeks, Atkinsoni indeksid
• kokkupuutuvuse indeksid: Liebersoni interaktsiooni indeks ja isolatsiooniindeks
• koonduvuse indeksid: Duncani deltaindeks, absoluutse ja suhtelise koonduvuse indeks
• tsentralisatsiooni indeksid: kesklinna proportsiooni indeks, absoluutse ja suhtelise tsentralisatsiooni indeksid
• klasterdumise indeksid: absoluutse ja suhtelise klasterdumise indeks, White’i ruumilise läheduse indeks.

Segregatsiooni mõõtmed

Linnaruumis väljendab residentsiaalne segregatsioon kahe või rohkema rahvastikugrupi üksteisest eraldumise määra. Segregatsioon on keeruline nähtus, sest grupid võivad olla ruumiliselt eraldatud, kuid mitmel moel segregeerunud. Selle eraldusprotsessi mõõtmiseks on hädavajalikud viis parameetrit, millest igaüks vastab erinevale ruumilise varieeruvuse aspektile.

Ühtlus

Ühtlus väljendab elupiirkondades kahe sotsiaalse grupi ruumilist eristavat jaotust. Vähemusgruppi peetakse segregeerunuks, kui see on ruumiüksustes ebavõrdselt jaotunud. Ühtlust ei mõõdeta absoluutskaalal, vaid alati mingi teise grupi suhtes. Ühtlus on maksimaalne ja segregatsioon minimaalne, kui kõikides ruumiüksustes on suhe vähemuse ja enamuse vahel sama mis linnas tervikuna.

Kõige levinum valem residentsiaalse ühtluse mõõtmiseks on dissimilaarsuse indeks. Indeks varieerub 0 ja 1 vahel ning väljendab vähemusliigete proportsiooni, kes peaksid muutma oma elukohta, et saavutada linnas tervikuna ühtlane vähemuse ja enamuse jaotus.

Dissimilaarsuse indeksi valem:

${\frac {1}{2}}\sum _{i=1}^{N}\left|{\frac {b_{i}}{B}}-{\frac {w_{i}}{W}}\right|$

See on näide valemist, kus võrreldakse kahte rahvastikugruppi:

• $b_{i}$ – ruumiüksuse i ühe grupi rahvaarv
• $B$ – suurema ruumiüksuse sama grupi rahvaarv
• $W_{i}$ – ruumiüksuse i teise grupi rahvaarv
• $W$– suurema ruumiüksuse teise grupi rahvaarv

Kokkupuutuvus

Kokkupuutuvus väljendab vähemus- ja enamusgruppide omavahelise kokkusaamise tõenäosust ning potentsiaalse kontakti määra linnaruumis. Kokkupuutuvusindeksid mõõdavad vähemus- ja enamusgruppide füüsilise kokkupuutumise ulatust sama töö-ja elupiirkonna jagamise tõttu. Residentsiaalset kokkupuutuvust mõõdetakse kahe põhilise indeksiga: Liebersoni interaktsiooni- ja isolatsiooniindeksiga.

Koonduvus

Koonduvus väljendab vähemusgrupi füüsilise ruumikasutuse suhtelist suurust linnakeskkonnas. Koondunuks peetakse neid gruppe, mis kasutavad linna kogupindalast väikest osa. Koonduvusindekseid on suhteliselt vähe, nendest tuntuim on deltaindeks (DEL).

Deltaindeks:

$DEL={\frac {1}{2}}\sum _{i=1}^{n}\left|{\frac {x_{i}}{X}}-{\frac {a_{i}}{A}}\right|$, kus

• $x_{i}$ – ruumiüksuse i vähemusgrupi rahvaarv
• $X$ – kogu ruumiüksuse vähemusgrupi rahvaarv
• $a_{i}$– ruumiüksuse i pindala
• $A$ – kogu ruumiüksuse pindala

Lisaks deltaindeksile on kasutusel ka absoluutse ja suhtelise koonduvuse indeksid.

Tsentralisatsioon

Tsentralisatsioon on segregatsiooni neljas parameeter ja väljendab grupi ruumilise paiknemise määra linnakeskme läheduses. Grupid, mis asuvad linnakeskuse lähedal, on üldiselt ka ruumiliselt koondunud. Enamikus industrialiseeritud riikides koonduvad rassilised ja etnilised vähemused kesklinna piirkonda ning elavad vanemates ja ebastandardsetes majutustüüpides.

Tsentralisatsiooni mõõtmiseks on välja pakutud mitmeid indekseid. Kõige lihtsam, kesklinna proportsiooni indeks on järgmine:

$PCC={\frac {X_{c}}{X}}$, kus

• $X_{c}$ – on X inimgrupi arv, kes elab kesklinna piirkonnas
• $X$ – X inimgrupi koguarv terves linnas

Täpsemad indeksid võtavad arvesse ruumiüksuste kaugust kesklinnast. Üheks selliseks on absoluutse tsentralisatsiooni indeks, mis uurib vähemusgrupi levikut kesklinna ümbruses. Indeks varieerub −1 ja 1 vahel, kus negatiivsed väärtused viitavad kesklinnast kaugemal elamise tendentsi ning positiivsed väärtused vastavalt kesklinnale lähemal elamist.

Klasterdumine

Residentsiaalse segregatsiooni viies parameeter on klasterdumine, mis näitab vähemusgruppide klasterdumise määra ruumis ehk vähemusliigete üksteisega kokkupuutumise ja külgnemise ulatust. Seda kutsutakse kabelaua probleemiks (inglise keeles checkerboard problem). Kõrge klasterdumise tase viitab residentsiaalsele koostisele, kus vähemusgruppide piirkonnad on üksteisega piirnevad ning lähedalt seotud. Indeksitest on välja töötatud absoluutse klasterdumise indeks, mis väljendab külgnevate ruumiüksuste vähemusgrupi liikmete arvu proportsiooni ümbritsevate alade kogurahvastiku suhtes. Indeksi väärtused varieeruvad 0 ja 1 vahel. Lisaks on välja töötatud ka White’i ruumilise läheduse indeks ja suhtelise klasterdumise indeks.

Suhtelise klasterdumise indeks:

$RCL={\frac {P_{x}}{P_{y}}}-1$, mis väljendab X vähemusgrupi liikmete üksteise vahelist suhtelist kaugust Y enamusgrupi liikmete suhtelise kaugusega. Indeksi nullväärtuse korral on vähemusgrupi liikmete klasterdumine võrdne enamusgrupiga. Positiivsed väärtused väljendavad vähemusgrupi suuremat klasterdumist võrreldes enamusgrupiga.

Segregatsioon Eestis

Eestis on uuritud soolist segregatsiooni tööturul ning on leitud, et üks olulisemaid soolise palgalõhe tekkimise ja püsimise allikaid on segregatsioon tööturul. Segregatsioon põhjustab palgaerinevust, kuna naised koonduvad tegevus- või ametialadele, mis on keskeltläbi madalamalt tasustatud, ja vastupidi.

Etnilise segregatsiooni poole pealt on arvamust avaldatud, et Eestis toimub integratsiooni asemel eestlaste ja venelaste üksteisest eraldumine ehk segregatsioon.

2015. aastal viidi läbi 13 Euroopa linna hõlmanud rahvusvaheline uuring, kus selgus, et Tallinn on üks enim segregeerunud linnu Euroopas kõrvuti Madridi ja Milanoga. Jõukamad inimesed elavad enam Kesklinna linnaosas ning mere ääres, vaesemad inimesed aga nn mägedel ja Põhja-Tallinnas.