Jaan Lattik

Eesti poliitik

Jaan Lattik (22. oktoober 1878 (vana kalendri järgi 10. oktoober) Karula vald (Karula kihelkond) – 27. juuni 1967 Stockholm[1]) oli eesti kirjanik ning usu-, haridus- ja poliitikategelane.[2]

Jaan Lattik
Jaan Lattik
Haridusminister
Ametiaeg
1925–1927
Eelnev Hugo Bernhard Rahamägi
Järgnev Alfred Julius Mõttus
Välisminister
Ametiaeg
1928–1931
Eelnev Hans Rebane
Järgnev Jaan Tõnisson
Isikuandmed
Sünniaeg 22. oktoober 1878
Karula vald
Surmaaeg 27. juuni 1967
Stockholm
Rahvus eestlane
Erakond Kristlik Rahvaerakond
Abikaasa Alice Hassmann
Alma mater Tartu Ülikool, usuteaduskond
Elukutse kirjanik ja poliitik

Ta lõpetas 1908. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli prooviaastal Peterburi Jaani koguduses. Ordineeriti pastoriks 29. novembril 1909 Riia Jakobi kirikus kindralsuperintendent Theophil Gaethgensi poolt.[3] Töötas Viljandi Pauluse koguduse (Viljandi maakogudus) õpetajana (ja ka kooliõpetajana) aastatel 19101939.[4]

Oli Kristliku Rahvaerakonna juhte, I–V Riigikogu liige, 19251927 haridus- ja 19281931 välisminister. 19391940 Eesti saadik Leedus.

Põgenes 1944. aastal Rootsi ning oli seal kirikuõpetaja: algul Södertälje kuulutuspunkti hooldajana, kuid aastatel 19521967 teenis emeeritusena Södertälje kogudust.[5] 1. märtsil 1945 valiti ta Göteborgi eesti pihtkonna õpetajaks.

Nagu paljud teised põgenikud Balti riikidest, töötas Lattik ka arhiivitöölisena. Tema töökoht oli Stockholmi Kõrgkool.

Haridustee

muuda

Teenistuskäik

muuda

Ühiskondlik tegevus

muuda

Looming

muuda

Temalt on kodumaal ilmunud jutukogud, jutustusi ja reisikirju, paguluses on ta kirjutanud jutustusi ja mälestusi. Silmapaistvad on tema kodu ja lapsepõlve kujutavad humoristlikud lühijutud, milles on jälgitud lapse mõtte- ja kõneviisi ning kasutatud murdekeelt.

Lühiproosa

muuda
  • "Meie noored" (jutukogu), Tartu 1907; 2. trükk: Tartu 1913; 3., täiendatud trükk: Tartu 1918; 4. trükk: Tartu 1921
  • "Minu kodust" (jutukogu), Tallinn 1921
  • "Surnu pruut ja katkised käed" (jutud), Tartu 1924
  • "Mets" (jutukogu), Tallinn 1928
  • "Surnu pruut", Tartu 1928
  • "Koolipoisid" (jutustus), Tallinn 1928; 2. trükk, eessõna: Hando Runnel, LR 1988, nr 37
  • "Räägi mulle üks jutt. Jutustused noortele ja vanadele", Stockholm 1946
  • "Mõrsjapärg. Jutustusi ja mälestusi", Eesti Kirjastus Orto, Göteborg 1951
  • "Meie noored" (valimik raamatutest "Meie noored", "Mets" ja "Minu kodu"), Stockholm 1952; 2. trükk: Canopus, Tallinn 2009
  • "Talupoja laul. Jutustusi ja mälestusi", Toronto 1953
  • "Kui meil veel püksa ei olnud" (valikkogu). Koostanud ja eessõna: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1998
  • "Meie vanad. Mu kodumaa vaene... 1942–1961" (arutlusi, meenutusi, jutlusi). Koostaja Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2002

Reisiraamat

muuda
  • "Lõunamaale", Tallinn 1925

Memuaarid

muuda
  • "Viljandi kirikumõis kõneleb". Orto. Vadstena 1948
    • 2. trükk, järelsõna: Hando Runnel. Ilmamaa. Tartu 1993
  • "Teekond läbi öö" I-IV. Orto. I köide Vadstena 1950; II köide Toronto 1952; III köide Toronto 1955; IV köide Göteborg 1958
  • "Minu album. Aja- ja eluloolisi lehekülgi". Toronto 1960

Muid teoseid

muuda
  • "Martin Luter". Tartu 1924
  • "Elavad söed. Lühikesi kõnelusi ja palveid koolile ja kodule" (jutlused). Tallinn 1932
  • "Tulge vee juurde. Lühikõnelusi ja jutlusi Jumala tõdede järele janunevale südamele". Orto. Toronto 1961
  • "Teda ei ole siin!" (armastusromaan). EMP. Stockholm 1964

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda
 
Mälestuskivi Jaan Lattiku lapsepõlvekodu juures

Jaan Lattiku vanemad olid õigeusulised. Tema ema kandis vanglakaristust luterlusse tagasipöördumise eest ja tema isa, Karula vallavanem David Lattik, sai luteri usku tagasi pöörduda alles pärast usuvabaduse kuulutamist 1905. aastal, oma poja käe läbi.[7]

Vend Robert Lattik, vennanaine Alma Lattik ja vennatütar Helbe Merila-Lattik olid arstid.

Ta oli abielus Alice Hassmanniga, tema naisevend Edgars Hasmanis oli Pihkva läti- ja eestikeelne pastor, hiljem Mazsalaca koguduse pastor, kes mõrvati punaste poolt.

Tütar Helgi (1911–1988) abiellus Konstantin Pätsi noorema poja Viktoriga ja tegi kaasa kõik selle perekonna vintsutused. Viktor hukati 1952. Helgi keeldus peale esimesest vangistusest vabanemist koostööst KGB-ga ja saadeti veel paljudeks aastateks asumisele Kasahstani. Pääses Eestisse tagasi ja suri Tallinnas. Helgi ja Viktori noorem poeg Henn (sündinud 1936) suri 1944 Ufas lastekodus nälga, kuid vanemal pojal Matti Pätsil õnnestus jääda ellu.

Keskmise poja Heino (1909–1982) äi oli vorstitööstur Priidik Tikenberg. Heino oli ainuke Lattik, kes läks koostööle Saksa salateenistusega ning paindus ka KGB surve all, tehes nendega koostööd (agent November) ja andes üles hulgaliselt metsavendi. Pärast selle ilmsikstulekut katkestas perekond Heinoga igasugused suhted.

Noorem poeg Aldo Lattik (1912–1983) põgenes Rootsi ja sealt Kanadasse 1949. Ta abiellus taanlanna Gerda Anker-Olseniga ja neil sündis kolm last.

Jaan Lattik maeti algul Stockholmi Metsakalmistule. Tema 130. sünniaastapäeval, 22. oktoobril 2008 jõudsid Alice ja Jaan Lattiku säilmed Rootsist taas Eestisse. Ümbermatmine Viljandi Vanale kalmistule toimus 1. novembril 2008, kus kõnega esines Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Viited

muuda
  1. Toivo Kotov: "Segadus Eesti suurmehe, Jaan Lattiku sünnikuupäevaga" Valgamaa.ee, 7. november 2011
  2. Eesti Biograafiline Leksikon K./Ü. Loodus, Tartus, 1926–1929
  3. Eesti Kirik nr. 1. 1981
  4. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag Köln, Wien 1977
  5. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988
  6. "Ringhääling" töötab rahuloldavalt. Rahvaleht, 21. detsember 1926, nr. 150, lk. 1.
  7. Kui keiser kutsus valima. Rahvaleht, 20. november 1936, nr. 136, lk. 5.

Kirjandus

muuda
  • Jüri Parijõgi, "Jaan Lattik noorsookirjanikuna (Tema 60-aastaseks saamise puhul)" – Looming 1938, nr 8, lk 924–925
  • Riho Lahi, "Kohtumised". Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 60–68
  • Karl Ristikivi, "Viimne vabadus". Ilmamaa, Tartu 1996, lk 387–388 ("Jutustaja pimedal ajal" – raamatu "Teekond läbi öö" II arvustus)
  • Hando Runnel, "Jooksu pealt suudeldud", Ilmamaa, Tartu 1998, lk 166–173 ("Mõni lause Jaan Lattikust" – Lattiku uustrükkide saatesõnadest ühendatud artikkel)
  • Endla Köst, "Nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses" (raamatu "Kui meil veel püksa ei olnud" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1999, nr 5
  • Hannes Varblane, "Ilmavallas", Ilmamaa, Tartu 2002, lk 191–193 ("Mulk pastlaga, mulk viisuga Jumalat jutlustamas" – raamatu "Viljandi kirikumõis kõneleb" kordustrüki arvustus)
  • Mart Laar, "Jaan Lattik Eesti ajaloo pöördtuultes" – kogumikus "Võro kirändüse luumine", toimetanud Kauksi Ülle ja Nele Reimann, Võro Instituut, Võru 2000, lk 88–96
  • Hando Runnel, "Kunstiivast Jaan Lattiku jutukoorukese sees" – samas, lk 101–108

Välislingid

muuda
Eelnev
Hugo Bernhard Rahamägi
Eesti haridusminister
19251927
Järgnev
Alfred Julius Mõttus
Eelnev
Hans Rebane
Eesti välisminister
4. detsember 192812. veebruar 1931
Järgnev
Jaan Tõnisson