Jaan Ikmelt

Jaan Ikmelt (13. november 1885 Keila vald, Harjumaa – 18. aprill 1953 Kustanai, Kasahhi NSV, NSV Liit) oli Eesti kommunist, VSDTP Tallinna Komitee ja Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee liige.

Lapsepõlv ja noorus

Ikmelt sündis talupojaperekonnas, pärast külakooli lõpetamist asus 12-aastaselt tööle kohalikus Keila mõisas põllutöölisena.

1899. aastal suundus ta Tallinna, kus töötas mööblitöökojas ja seejärel kuni 1905. aastani Volta tehases mööblitislerina.

Poliitiline tegevus enne Eesti iseseisvust

Volta tehases töötamise ajal liitus ta poliitilise liikumise ja sotsiaaldemokraatidega. 1905. aastal osales ta Uuel turul toimunud meeleavaldusel, mis lõppes keisrivõimu poolt osavõtjate suhtes jõuvõtete ja tulirelvade kasutamise ning inimohvritega.

1905. aastal astus ta VSDTP liikmeks ja tegutses tööliste hulgas partei propagandistina. Poliitilise tegevuse eest ta vahistati ja oli kolm kuud vahi all.

Pärast 1908. aastat, kui vahistati kogu VSDTP Tallinna Komitee koosseis ja Tallinnas valiti uus komitee, mille koosseisu valiti ka Jaan Ikmelt, kes vastutas organisatsioonis põrandaaluse trükikoja organiseerimise ja tegevuse eest. 1908. aasta lõpus põgenes ta politsei eest Soome Suurvürstiriiki.

Soomes, mis oli suhteliselt autonoomne Venemaa keisririigi koosseisus, ei tegutsenud keisririigi poliitiline politsei – ohranka – ning poliitiline tegevus oli esimestel aastatel pärast 1905. aasta revolutsiooni lihtsam. Helsingisse oli selleks ajaks kogunenud suurem grupp (u 60 inimest) Eestist põgenenud ja poliitiliselt aktiivseid Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise liikmeid, kellest aktiivsemad olid J. Uripea, M. Laius, J. Leppik, Georg Teiter, V. Olm, J. Krikmann ja ka Jaan Ikmelt. Pärast 1905. aasta sündmusi hakkas keisrivõim aga karmistama kontrolli ka Soome Suurvürstiriigis. Seal hakati piirama keisrivõimu vastaste poliitiliste liikumiste tegevust ning Jaan Ikmelt põgenes Soomest Rootsi, kus elas kuni 1909. aastani.

1909. aastal naasis ta Eestisse, elas Rakveres ja seejärel Tallinnas, kus ta valiti 1909. aasta sügisel Eestimaa kubermangu puidutööliste ametiühingu komitee esimeheks.

1910. aastal Jaan Ikmelt vahistati koos J. Elbe ja J. Saksaga poliitilise tegevuse eest. Ta viibis 6 kuud eeluurimisvanglas ja saadeti seejärel Peterburi ringkonnakohtu poolt 2,5 aastaks illegaalse kirjanduse väljaandmise ja levitamise eest Krestõ vanglasse.

1912. aastal vabanes ta vanglast ja asus tööle Tallinnas Lutheri vabrikus. Seal jätkas ta poliitilist tegevust, vahistati juba 1913. aasta alguses ning saadeti koos Viktor Kingissepa ja J. Saksaga asumisele Novgorodi kubermangu.

1913. aastal põgenes ta asumiselt ja kasutades võõrast passi (Veimani nimel) suundus Peterburi, kus jätkas poliitilist tegevust "Novõi Lesseri" tehases, kus ta tegutses kuni 1915. aasta juunini, kui ta uuesti vahistati ning pärast süüdimõistmist saadeti määramata ajaks asumisele Verholenski maakonda.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni lahkus ta asumiselt ning suundus Tallinnasse, kus valiti kohe ka VSDT(b)P Tallinna Komitee liikmeks. Ta oli ka järgnevalt VSDT(b)P Põhja-Balti organisatsiooni I ja II konverentside saadik. VSDT(b)P-s tegeles ta ametiühinguliikumise suunamisega bolševikele vajalikus suunas. 1917. aastal kujunenud kaksikvõimu ajal tegeles ta bolševistliku propaganda ja trükiste väljaandmisega.

1918. aastal pärast Eesti okupeerimist Saksamaa keisririigi vägede poolt evakueerus ta koos bolševikega Nõukogude Venemaale Petrogradi. Seal organiseeris ta Eesti kütivägesid.

Tegevus iseseisvas Eestis

Pärast 15. novembrit 1918, kui Petrogradis moodustati VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee koosolekul Eestimaa vallutamiseks 11-liikmeline Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee, valiti ta koos Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanniga revolutsioonikomitee liikmeks. Ta osales Narva vallutamislahingutes 28. novembril 1918 ja seejärel Eesti Töörahva Kommuuni moodustamisest.

1918. aasta novembris suunati ta aga VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomiteesse Petrogradi, kus tegutses kuni 1921. aastani, mil ta asus tööle Leningradi Eesti Pedagoogilise Instituudi kateedrijuhataja asetäitjana, olles samal ajal ka J. Marchlewski nimelise Lääne Rahvusvähemuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonna õppejõud.

Aastatel 1922–1926 oli ta tegev Eesti Kirjastuse Ühisuses, kus tegeles Eesti töölisliikumise tegevuse kajastamisega revolutsiooniperioodil.

1923. aastal oli ta VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee saadik VK(b)P XII Kongressil, Moskvas.

1925. aastast oli ta majandustööl, algul invaliidideartelli direktor, seejärel Kolpino tellisetehase Krasnõi Kirpitšnik direktor ja oli ka Leningradi Töörahva Saadikute Nõukogu saadik ja Täitevkomitee liige.

1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamise ajal oli ta üks neist, kes hääletas Kominterni Eesti sektsioonis selle vastu, selgitades oma kirjalikus eriarvamuses, et Eestis puudub revolutsiooniline situatsioon, ülestõusuga ei tulda kaasa ning see kukub läbi.

Hilisem elu NSV Liidus ja surm

1930. aastatel alanud poliitiliste repressioonide käigus mõisteti Jaan Ikmelt NSV Liidus süüdi riigireetmises. Pärast sõda vabanes ta vangistusest ning elas mõne aasta Stavropoli krais, kuid 1950. aasta algul vahistati samal põhjusel uuesti. Jaan Ikmelt suri Kasahhi NSV-s Kustanais 18. aprillil 1953.

Kirjandus

• Kolme revolutsiooni karastustules. Aja Pulss 21/ 1985, lk 26–27
• Revolutsiooni lipukandjad (3. osa). Koostaja Herbert-Armin Lebbin. Eesti Raamat. Tallinn 1978
• Arno-Toomas Pihlak. Ootamatud kohtumised. Tuna 1/ 2012, lk 85–87
• Valdur Ohmann. Jaan Jaani poeg Ikmelt (1885–1953). Tuna 1/ 2012, lk 88–89