Helveetsia vabariik

	Helveetsia vabariik; Helvetische Republik; République helvétique; Repubblica Elvetica 1798–1803
	Šveitsi lipp Šveitsi vapp
	Helveetsia vabariik, piirid teise põhiseaduse järgi 25. maist 1802.
Valitsusvorm	vasallvabariik
Pealinn	Aarau, hiljem Luzern
Riigikeeled	prantsuse, saksa, itaalia, retoromaani
Vana Šveitsi Konföderatsioon	Šveitsi Konföderatsioon (Napoleoni)

Šveitsi ajaloos esindab Helveetsia vabariik (1798–1803) varajast püüet kehtestada keskvõim Šveitsis, mis senini koosnes peamiselt ennast valitsevatest kantonitest, keda ühendas lõtv sõjaline liit, ja vallutatud territooriumidest, nagu Vaud. Selle nimi võeti helveetidelt.

Põhiseaduslik korraldus kehtestati prantslaste sõjalisel jõul, vabariik eksisteeris riigina ainult viis aastat ja sel ei õnnestunud saavutada laialdast toetust oma kodanike seas. Siiski on mõned selle aspektid tänapäeva Šveitsis säilinud.

Ajalugu

Strateegiline olukord Euroopas aastal 1796

1790. aastate Prantsuse revolutsioonisõdade ajal edenesid Prantsuse vabariiklikud armeed idasuunas. Prantsuse vabariiklikud armeed katsid Šveitsi ettekäändega "vabastada" Šveitsi rahvas, kelle oma valitsussüsteemi peeti feodaalseks, eriti annekteeritud territooriumidel nagu Vaud.

Mõned Šveitsi kodanikud, sealhulgas Frédéric-César de La Harpe, kutsusid prantslased oma maale tungima. Sissetung toimus suuresti rahumeelselt, kuna Šveitsi rahvas ei vastanud oma poliitikute kutsele haarata relvad.

5. märtsil 1798 vallutasid Prantsuse väed täielikult Šveitsi ja Vana Šveitsi Konföderatsioon varises kokku. 12. aprillil 1798 kuulutasid 121 kantonisaadikut välja Helveetsia vabariigi, "ühe ja jagamatu". 14. aprillil 1798 kutsuti Zürichi kantonis kokku kantonite nõukogu, kuid enamus poliitikuid eelmisest nõukogust valiti tagasi. Uus režiim kaotas kantonite suveräänsuse ja feodaalõigused. Okupatsiooniväed rajasid tsentraliseeritud riigi Prantsuse revolutsiooni ideede põhjal.

Paljud Šveitsi kodanikud seisid vastu nendele "progressiivsetele" ideedele, eriti riigi keskosas. Mõned kõige vastuolulisemad uue režiimi aspektid piirasid usuvabadust, mis pani paljud pühendunud kodanikud nördima.

Alois von Reding viis Kesk-Šveitsi väed prantslaste vastu

Vastuseks tõstsid Uri, Schwyzi ja Nidwaldeni kantonid prantslastega võitlemiseks relvile umbes 10 000-mehelise armee, mida juhtis Alois von Reding. See armee asetati piki kaitseliini Napfist Rapperswilini. Reding piiras prantslaste kontrollitud Luzerni ja marssis üle Brünigi mäekuru Berni mägismaale toetama Berni armeed. Samal ajal marssis Prantsuse kindral Balthasar Alexis Henri Antoine von Schauenburg välja okupeeritud Zürichist, et rünnata Zugi, Luzerni ja Satteli mäekuru. Isegi kui Redingi armee võttis võidud Rothenthurmis ja Morgartenis, võimaldas Schauenburgi võit Satteli juures ohustada Schwyzi linna. 4. mail 1798 Schwyzi linnanõukogu alistus.

13. mail leppisid Reding ja Schauenburg kokku relvarahus, mille tingimuste hulka kuulus mässuliste kantonite ühendamine üheks, piirates seega nende tõhusust keskvalitsuses. Siiski ei suutnud prantslased hoida oma lubadusi usuküsimustest kinnipidamisel ja enne aasta lõppu toimus veel üks ülestõus Nidwaldenis, mille võimud purustasid, põletades Prantsuse vägede abil maha linnad ja külad.

Šveitsi tuleviku kohta üldist kokkulepet ei saavutatud. Juhtivad kildkonnad jagunesid Unitaires, kes tahtsid ühtset vabariiki, ja Federalists, kes esindasid vana aristokraatiat ja nõudsid naasmist kantonite suveräänsuse juurde. Riigipöördekatsed said sagedasteks ja uus režiim pidi ellujäämiseks toetuma prantslastele. Veelgi enam, okupatsiooniväed nõudsid, et sõdurite majutuse ja toitmise maksaks kinni kohalik rahvas, mis laostas majanduse. Liiduleping Prantsusmaaga rikkus samuti Konföderatsiooni loodud neutraliteeditraditsiooni. Kõik see tegi raskeks uue töötava riigi loomise.

Aastal 1799 sai Šveits lahingutandriks Prantsuse, Austria ja Venemaa Keisririigi armeedele, kus kohalikud toetasid peamiselt kahte viimast, lükates tagasi kutse võidelda koos Prantsuse armeega Helveetsia vabariigi nimel.

Ebastabiilsus vabariigis tipnes aastatel 1802–1803 – sealhulgas Bourla-papey ülestõusu ja Stecklikriegi kodusõjaga aastal 1802. Selleks ajaks oli 12 miljonit franki võlgu, kui alguses oli varakambris 6 miljonit franki. See koos kohaliku vastupanuga põhjustas Helveetsia vabariigi kokkuvarisemise ja selle valitsus varjus Lausanne'i.

Siis kutsus Napoleon Bonaparte, Prantsusmaa esimene konsul, mõlema poole esindajad Pariisi, et lahendust leida. Kuigi Federalistsi esindajad moodustasid lepituskonverentsil vähemuse, iseloomustas Bonaparte Šveitsi kui "olemuselt" föderaalset ja pidas rumalaks sundida riiki muudesse põhiseaduslikesse raamidesse.

19. veebruaril 1803 taastas Vahendusakt kantonid. Tsentraliseeritud riigi kaotamisega sai Šveits taas konföderatsiooniks.

Põhiseadus

Enne Helveetsia vabariigi saabumist kasutas iga üksik kanton täielikku suveräänsust oma territooriumil või territooriumidel. Väike keskvõim oli olemas küsimustes, mis puudutasid riiki tervikuna, piiratud peamiselt kantonite juhtivate esindajate kohtumiste, Maapäevadega.

Helveetsia vabariigi põhiseadus tuli peamiselt Baseli magistraadi Peter Ochsi sulest. See rajas keskse kahekojalise seadusandliku võimu, mis koosnes Suurest Nõukogust (8 liiget kantoni kohta) ja Senatist (4 liiget kantoni kohta). Täidesaatev võim, tuntud kui direktoorium, koosnes 5 liikmest. Põhiseadus lõi ka tegeliku Šveitsi kodaniku, vastukaaluks vaid ühe kantoni kodanikule. Vanas Šveitsi Konföderatsioonis sai kodanikuks vaid iga linna ja küla elanik. Need kodanikud nautisid ligipääsu ühisvarale ja mõnel juhul seaduse lisakaitsele. Lisaks olid linnadel ja küladel erinevad õigused ja seadused. Ühtse Šveitsi kodaniku loomine, mida kohaldati võrdselt vanadele linnakodanikele ning nende üürnikele ja teenijatele, viis konfliktini. Rikkamad küla- ja linnakodanikud säilitasid õiguse metsadele, ühismaale ja muule munitsipaalvarale, mida nad ei tahtnud jagada "uute kodanikega", kes olid üldiselt vaesed. Kompromisslahendus, mis oli sisse kirjutatud Helveetsia vabariigi kohalikesse seadustesse, on veel praegugi kehtiv. Loodi kaks poliitiliselt eraldi, kuid sageli geograafiliselt sarnast organisatsiooni. Esimene, niinimetatud munitsipaliteet, oli valimistega moodustunud poliitiline kogukond ja selle hääletav kogu koosnes kõigist kohalikest kodanikest. Siiski jäi ühismaa ja -vara endistele kohalikele kodanikele, kes kogunesid Bürgergemeindesse.

Pärast Alois von Redingi juhitud ülestõusu aastal 1798 mõned kantonid ühendati, vähendades nii nende keskvõimuvastast tõhusust seadusandlikule võimule. Uri, Schwyz, Zug ja Unterwalden muutusid Waldstätteni kantoniks; Glarus ja Sarganserland muutusid Linthi kantoniks ning Appenzell ja Sankt Gallen muutusid Säntise kantoniks.

Olukorra ebastabiilsuse tõttu oli Helveetsia vabariigil 4 aasta jooksul üle 6 põhiseaduse.

Pärand

Helveetsia vabariik tõi esile keskvõimu loomise soovi riigi kui terviku küsimuste lahendamiseks (mille vastu olid üksikud kantonid, kes käsitlesid küsimusi kohalikul tasemel). Napoleoni-järgsel ajastul kantonitevahelised erinevused (erinevad vääringud ning kaalu- ja mõõdusüsteemid) ja tajutud vajadus nendevaheliseks paremaks koostööks küpsesid ja kulmineerusid Šveitsi föderaalse põhiseadusega aastal 1848.

Vabariigi viieliikmeline direktoorium meenutab seitsmeliikmelist Šveitsi Liidunõukogu, Šveitsi tänapäevast täitevvõimu.

Helveetsia vabariigi periood on Šveitsis ikka veel väga vastuoluline. See oli esimene kord, kui Šveits eksisteeris ühtse riigina, ja samm tänapäevase föderaalse riigi suunas. Esmakordselt kutsuti rahvast šveitslasteks, mitte kindla kantoni järgi. Kantonitele, nagu Vaud, Thurgau ja Ticino, oli vabariik poliitilise vabaduse aeg teistest kantonitest. Siiski tähistas vabariik ka välisvõimu ja revolutsiooni aega. Berni, Schwyzi ja Nidwaldeni kantonitele oli see sõjalise kaotuse aeg, millele järgnes okupatsioon ja sõjaline survestamine. Aastal 1995 otsustas Liiduparlament mitte tähistada Helveetsia vabariigi 200. aastapäeva, kuid lubas üksikutel kantonitel soovi korral tähistada.

Haldusjaotus

Ajutine põhiseadus, 15. jaanuar 1798

Põhiseadus, 12. aprill 1798

Põhiseadus, 25. mai 1802

Helveetsia vabariik kahandas endised suveräänsed kantonid pelgalt halduspiirkondadeks ja vanade võimustruktuuride nõrgestamiseks kehtestas see mõnele kantonile uued piirid. 1798. aasta akt ja järgnenud arengud tekitasid järgmised kantonid: