Gloria Gaynor

Gloria Gaynor (sünninimega Gloria Fowles; sündinud 7. septembril 1949 New Jerseys) on Ameerika Ühendriikide laulja. Gaynori esitatud lugudest on tuntuim diskoajastu suurimaks hitiks kujunenud “I Will Survive”, mille eest ta võitis 1980. aastal ka Grammy auhinna parima diskosalvestise kategoorias.

Gloria Gaynor
Gloria Gaynor, 2014
Sünninimi	Gloria Fowles
Sünniaeg	7. september 1949 New Jersey
Elukutse	laulja

Lapsepõlv

Gloria Gaynor sündis 1949. aastal New Jersey osariigis Newarkis. Gaynori ema Queenie May Proctor oli õmbleja ning isa Daniel Fowles oli laulja ja pillimees, kes esines ööklubides.

Gaynor kasvas üles viie venna ja ühe õega. Tema vennad laulsid gospelis ja ajapikku moodustasid nad koos sõbraga kvarteti. Gaynoril ei lubatud meestest koosnevas grupis laulda. Samuti ei lubatud tema nooremal vennal Arthuril seal osaleda, sest too oli veel liiga noor. Fowles’ide majapidamine oli vaene, kuid alati muusikat täis. Olenemata sellest, et Gloria isa ei olnud suurema osa tema lapsepõlvest kohal, oli tema emal imeilus lauluhääl ja ka ülejäänud perekonnale meeldis laulda. Kui Gaynor oli veel väike, oli tema emal kõrioperatsioon, mille tüsistusena ei saanud ta enam laulda. Pärast seda palus ema tihti, et tütar talle tema lemmiklugusid laulaks. “Ma ei arvanud, et ta kunagi minu laulmisele tähelepanu oleks pööranud,” meenutab Gaynor ühes intervjuus Guidepostile “Ja seal ta oli, palumas minult ühte oma lemmikutest.” Gaynori enesekindlus sai lisa, kui ta oli 13-aastane ja laulis parasjagu ühte populaarset laulu oma pere kortermaja koridoris trepi all. Naabrinaine, kes ülevalt teda kuulis, olevat üllatusest hüüdnud: “Oh, ma arvasin, et see tuleb raadiost.”

Muusikaline areng

1960. aastatel liitus Gaynor ansambliga The Soul Satisfiers. Gaynor laulis The Soul Satisfiersiga umbes aasta aega, mille jooksul ta tegi tiiru peale klubidele USA idaosas ja Kesk-Läänes. Tema esimene läbimurre tuli, kui laulja ja produtsent Johnny Nash avastas Gaynori Wagon Wheel Clubis ja palus teda lauljaks ühele loole, mida ta parasjagu produtseeris. Loost “She’ll be Sorry” sai kohalik hitt ja Gaynor võitis laiema publiku tähelepanu.

Gaynor kehtestas ennast rollis “first lady of disco” aastal 1973, kui ta avaldas laulu “Never Can Say Goodbye”, mis lõpetas poplugude edetabelis üheksandal kohal, ja millest sai esimene päris diskohitt. Gloria andis aastatel 1973–1981 igal aastal välja vähemalt ühe albumi ja need kõik jõudsid edetabelites 40 hulka. Tema enimmüüdud album on “Love Tracks”, mis tuli välja 1978. aastal, ja millel on tema tuntuim laul – “I Will Survive”. See on Gloria seni kõige suuremaid hitte, jõudes 1979. aastal kiiresti edetabelite tippu. See lugu on ameeriklaste eri põlvkondades väga populaarne, sümboliseerides ellujäämist ja põlgust. Selle singli eest võitis Gaynor oma esimese Grammy auhinna (parima diskosalvestise kategoorias) 1980. aastal ning see on siiani laul, mida tema karjääriga kõige lähemalt seostatakse.

Veidi enne seda, kui Gaynor salvestas loo “I Will Survive”, öeldi lauljale, et ta jääb tõenäoliselt eluks ajaks halvatuks. Ühel esinemisel juhtunud õnnetuse tagajärjel sai Gaynor ohtliku seljavigastuse. Kandes seljatuge, mis ulatus tema kaenlaalustest puusadeni, veeretati Gaynor ratastoolis stuudiosse, kus ta salvestas oma karjääri ühe kuulsama laulu. Kuigi Gaynor on öelnud, et ta teadis, et loost saab hitt, ei taibanud ta kunagi, et sellest saab tema isiklik hümn. Üllatavalt, Gaynori plaadifirma president, nägi loos vähe potentsiaali, hoolimata sellest, et peaaegu kõik ülejäänud olid loo edus kindlad. Veebruariks 1979. aastal, vaid veidi aega pärast laulu ilmumist, oli lugu edetabelites esimesel kohal. “I Will Survive” on jätkuvalt üks nõutumaid laule, sealhulgas ka karaokes. Sellest ajast saadik, kui lugu välja anti, on seda tõlgitud umbes 20 keelde. Muuhulgas on tehtud ka populaarne prantsuskeelne versioon, mille esitaja on Regine.

Hoolimata Gaynori populaarsusest ja edust, ohustasid tema muusikukarjääri probleemid abielus ning narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamine. Nagu paljud New Yorgi populaarse klubi Studio 54 kliendid, tarvitasid ka Gaynor ja tema mänedžerist abikaasa kokaiini. 1997. aastal ilmunud autoribiograafias “I Will Survive” räägib Gaynor, kuidas Simon ja ta ise lõpuks sellest kõigest ära tüdinesid ja hakkasid oma elule suuremat tähendust otsima. 1980. aastate alguses keeras Gaynor narkootikumidele ja alkoholile selja ja hakkas kristlaseks. 1996. aasta intervjuus People ajalehele, rääkis Gaynor, kuidas usk aitas tal toime tulla oma ainsa õe Irma surmaga 1995. aasta sügisel. Irma oli kolme lapse ema, kelle peksis surnuks kahtlustatav narkodiiler, kui ta proovis Newarki tänaval kaklust lahutada.

Kui 1980. aastate alguses diskohullus vaibus, langes USA-s ka Gaynor populaarsus. Euroopas oli ta aga endiselt populaarne. 1980. aastate teises pooles avaldas ta Itaalias kuus albumit ja veetis palju aega Euroopas klubides mängides. 1984. aasta albumi nimilaulu “I Am What I Am” võttis hümnina omaks geikogukond, kes selleks ajaks oli traumeeritud AIDS-i leviku pärast. Pärast seda on Gaynor aina rohkem hakanud tegelema heategevusega, mis on seotud AIDS-iga võitlemisega.

Kui disko 1990. aastate keskel jälle populaarsust kogus, kasvas taas ka Gaynori populaarsus. 1995. aastal ilmus tal kaks uut albumit. Esiteks “Best of Gloria Gaynor”, mille Euroopa versioon sisaldas täielikult remix’itud versiooni menuloost “I Will Survive”. Teise albumi, topelt-CD “I’ll be There” andis välja Radical Records USA-s. Sellel albumil on ka Gaynor ja Isaac Hayesi duett klassikalisest Barry White’i loost “You are my Everything”.

2000. aastate alguses astus laulja üles paljudes klubides nii USA-s kui ka mujal maailmas. Gaynor ja ta abikaasa lahutasid 26 aastat kestnud abielu 2005. aastal. Kuigi neil ei ole lapsi, on nad uhked suure hulga sugulaste üle.