Loovus

Loovus ehk kreatiivsus (inglise keeles creativity, saksa keeles Kreativität) on võime luua originaali. Loovus teostub loomeprotsessi kaudu loomingus. Loovus eeldab mõtlemist.

Muid definitsioone:

• Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989).
• Loovus on selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999).

Loovus avaldub võimes lahendada probleeme nii uute ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas. Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, originaalseid seoseid erinevate nähtuste (asjade) vahel ning märgata neid seal, kus teised seda ei näe.

Nüüdisajal on välja töötatud mitmeid loovuskäsitlusi, mis ühendavad isiksuslikud ja sotsiaalsed aspektid. Siia kuuluvad inimese pärilikud tegurid, kognitiivsed protsessid, isiksuse omadused; perekondlikud ja hariduslikud tegurid, tegevusala karakteristikud, keskkonna sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid, kultuuritegurid, ajaloolised ja poliitilised sündmused. Kõigis neis mitmemõõtmelistes loovuskäsitlustes moodustavad hariduslikud tegurid ühe olulise osa ning on vastastikuses koostoimes isiku kognitiivsete, isiksuslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega.

Loovuse käivitamine on psühholoogiline protsess, mis põhineb aju funktsioneerimise eri tasanditel. Neid tasandeid on neli: info kogumine viie meele kaudu; informatsiooni salvestamine, hoidmine ja meeldetuletamine; divergentne ehk hargnev mõtlemine, mille käigus kasutatakse teadmisi ja fantaasiaid selleks, et luua fakte, ideid ja tegevusplaane; konvergentne ehk koonduv mõtlemine, mille käigus kasutatakse loogikat, selleks et hinnata loodud alternatiive.

Hans J. Eysenck eristab oma teoorias kaht loovuse mõistet: loovus kui iseloomujoon (nimetades seda iseloomujoont originaalsuseks), mis on mingil määral olemas kõigil inimestel, ja loovus kui saavutus. Ta esitab küsimuse: "Miks on palju neid, kes on potentsiaalselt loovad, ja nii vähe neid, kes tegelikult pakuvad oma mõtlemise ja tegevuse tulemusena välja midagi uut?" Eysenck teeb järelduse, et loovus kui saavutus on paljude tegurite korrutis. Ta jagab loovust kui saavutust mõjutavad tegurid kolme rühma: kognitiivsed tegurid (intelligentsus, teadmised, oskused), keskkonnategurid (kultuurilised, poliitilised ja religioossed mõjud, haridus) ja isiksuseomadused (sisemine motivatsioon, enesekindlus, loovus).

Mihaly Csikszentmihalyi lähtub oma loovuskäsitluses sellest, et loovus ei ole üksnes ühe eraldiseisva indiviidi tegevuse tulemus, vaid sotsiaalse süsteemi otsus üksikindiviidi tegevuse tulemuse kohta. Loovus paikneb süsteemses protsessis, mis toimib kolme mõjuteguri – üksikisiku, välja ja valdkonna kaudu. Loovas tegevuses kasutab üksikisik informatsiooni, mis võib kultuurisümbolite süsteemis ja vastava valdkonna märgisüsteemis salvestatuna olla eksisteerinud juba ammu enne tema sündi.

Vaata ka

• Loovust soodustav töökeskkond
• Loomemajandus
• Looming

Kirjandus

• Kidron, Anti 2000. Leidlik meel. Tallinn: Mondo.
• Mikita, Valdur 2000. A Comparison of Creativity Treatments in Semiotics and Psychology. (Dissertationes Semioticae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu University Press.